Irooniline: päeval, kus ma olin kinnitanud, et tõesti, tasuta asjadel ei ole väärtust, võidan ma midagi tasuta :D Ja sellel on väärtus! Lõunasöök koos Mannerheim restorani peakoka Rudolf Visnapuuga. Sean siis oma sammud kokulepitud päeval sinnapoole ja olen täis elevust. Ma ei ole kunagi ühegi peakokaga juttu rääkinud, veel vähem kuskil söömas käinud. Nüüd saaks lausa kööki ka piiluda ja kuulata huvitavat kokajuttu :) Restoran ise on väga peen, teenindajad on valgete kinnaste ja väga vikside tööriietega. Atmosfäär meeldib mulle ka, värvilahenduselt shokolaad ja mango, mis mulle mõlemad maitsevad. Lisaks sarved seintel (mul isa oli jahimees ja kodus olid igas toas sarved seinal, esimene mälestus endast ongi selline, kus ma suure põdra sarvede otsas olen ja kuidas isa mind sealt alla võtab :D ), huvitavad sarvekujulised lambid, vana maailma kaart seinal, no kellele reisida ei meeldiks jne. Omamoodi groteskne oli aga vaadata lühikeste püksisäärte ja nokamütsidega Soome turiste, kes lõ