Lendav Põhjapõder

Britist ma juba korra olen siin kirjutanud, kas ma juba ütlesin, et mulle niiiii meeldib ta! Mulle meeldib ta ise, mulle meeldivad ta mõtted ja mulle meeldib, kuidas ta joonistab. Kui eelmisel korral kutsusin mina Nefi Britti kuulama, siis sel korral Kutsus Nef mind Britti workshop -ile. Ütlesin kohe JAH! Kuigi ei oska ma joonistada ega ole kunstiinimene. Britt korraldab nädalavahetustel oma Tatari tänava pisikeses stuudios töötubasid sõpradele/tuttavatele/armastajatele, kellele iganes! Osa saab võtta alates kümnendast eluaastast ja osalema on kutsutud kõik, ka need, kes pole elus pintslit käes hoidnud. Ega ma arvanud, et ma sealt omale midagi seinalepanemiseks teen, lootsin veeta toreda laupäeva mõnusate inimestega ja siis midagi nokitseda ka. Aga võta näpust! Lõpptulemusega jäin nii rahule, et raamisin ära ja panen seina ka! Kõigepealt pandi meile ette suuuuur paber ja igaüks tegi esimesed pintslitõmbed oma mõttelisele osale. Mina alustasin musta ringiga, millest hiljem sai so

Ma proovin koolivaheaegadel alati vaba olla, kas võtan siis puhkust või küsin päevi vabaks, aga 2018a "suusavaheajal" ma ei teinud kumbagi. Rosteringil olid aga omad plaanid ja nii nad tegid mulle graafiku nii, et mul olid vabad päevad: veebruari lõpus 4 vaba ja märtsi alguses 3 vaba. Ja kuna nii ilusti koolivaheajal need päevad, siis mõtlesin, et peame ikka lastega kuskile minema. Tahtin sooja ja esimene mõte oli kohe Dubai. Kahjuks Alaril ei olnud võimalik vabaks võtta ja siis ma uurisin oma tuttavatelt, et kes, kas ja kuhu plaanib minna. Ja täiesti müstilisel moel olid Monikal juba Dubai piletid ostetud ning seda mitu kuud ette. Olime oma reisiplaanidega ainult kaks päeva nihkes. Aga super! Mina üldse tüdrukutele ei ütelnudki, et Monika koos oma tütre ja minu tüdrukute suure sõbrannaga ka samal ajal seal on. Teeme üllatuse! Minu viimane tööpäev oli hommikulend 24. veebruaril. Plaan oli nii, et Alar toob mulle lapsed lennujaama ja siis sealt otse sõidame meie Dubaisse ja

Olin kolmepäevasel tööreisil ja see tähendas ka kolme päeva sama meeskonnaga lendamist. Tööd me eriti nendel päevadel tegema ei pidanud, esimesel natuke rohkem, teisel 5h koos taksosõiduga ja kolmandal vaid 2h, aga see muidugi tähendas, et me olime meeskonnaga palju koos, sest vaba aega oli ju palju. Käisime koos söömas, oi, söömist oli palju! Shoppamas, nautisime väljas head ilma ja nii edasi. Kolmanda päeva viimasel lennul küsis üks armas töökaaslane minu käest, et miks ma ometi lifestyle  blogi ei pea, tema küll loeks huviga, sest ma olen nii huvitav ja ma teen kõik nii teistmoodi. Ja tema siiani on minult saanud nii palju reisinippe (tema viimase Tai reisi hotelli soovitasin) ja vist veel mingeid mõtteid minult. Ja mina naeratasin ja olin u 10sek vait. Mul on ju blogi! Miks ma midagi ei kirjuta? Täna hommikul meenus mulle see meie vestlus ja tulin vaatama, kas Bloggeri keskkond üldse veel olemas on. On olemas! Ja mul on lausa 2017a USA reisi postitus pooleli. Sirvisin vanu postit