Lendav Põhjapõder

Kõigepealt pean alustama draamast, mis see elu ilma nendeta ikka on :) Ma olen juba varem ka öelnud, et pärast fotoaparaadi ostu ei saa minust fotograafi ega ka pärast pintslite ostu kunstnikku. Aga mõnele see siiski kohale ei jõua, kõik on ju õppimise asi. Mhmh. Ok, Alar on mulle juba pikka aega püüdnud seletada fotomaailma külgi ja tahke ja nurki ja värki. Kuulan, proovin, jajah, oot, kuidas see käiski, aa, nojah. Ma olen püüdnud! Ausalt. Asjast, mis mind tegelikult absoluutselt ei huvita. Vahetult enne Londoni reisi tuli Alar ja tegi mingi kontrolli, et nii, kui oled väljas siis iso see ja kui toas siis see ja ma-ei-tea mis asjad veel. Noh, et Londonis saaks ikka häid pilte teha. Autoga ei saa ju teha, eksole, eiei. Ok, see selleks. Londonis siis pildistan seal, ühte- ja teistpidi, juhe jumala koos, keegi kaaslastest ka aidata ei oska, tegin ikka autoga ka, mis seal salata. Fucking emotsioonid ja asjad kõik möödas enne, kui ma selle fucking ISO paika saan ju!! Aga ei, ma ikka üritan

Ma olen avastanud seda, et ma käin toidupoes riiulite vahel TÄPSELT ühte teed pidi! Kuigi Ülemiste Rimi tehti ümber, käin ma ikka sama rada. Ja seda ka, et ma ostan alati ühtesid ja samu asju. Sama sai, sama leib, sama mahl jne. Ei tea, kas see näitab midagi minu kohta, et ma ei lähe muutustega kaasa või et mu vasaku jala väike varvas on arvatavasti lühem, kui suur varvas vms. :D On ju selliseid inimesi, kes igasugu kiikse tõlgendavad kohe kuidagi, et kui ikka jalg valutab, siis on majanduslikud probleemid jms. Ja nii ma siis avastasin oma sissekäidud rajal, et mis toimub, miks ma iga kord nii käin ja siit poolt riiulit alustan ja sinna üldse ei lähe jne. Aga ma tean lihtsalt, kus riiulitel mu lemmik asjad on ja ma ostan ainult oma lemmik asju. Mis mu lemmik asjad siis on? Hiirte juust. Nii mõnus on see! Maitse ja need augud ja pildid, mis paki põhjas on, ka hea lastele anda :D  Nii head viinerid on need, krõmps ümbris ja juust sees. Või soolakristallidega. Võtad musta lei