Kõigepealt pean alustama draamast, mis see elu ilma nendeta ikka on :) Ma olen juba varem ka öelnud, et pärast fotoaparaadi ostu ei saa minust fotograafi ega ka pärast pintslite ostu kunstnikku. Aga mõnele see siiski kohale ei jõua, kõik on ju õppimise asi. Mhmh. Ok, Alar on mulle juba pikka aega püüdnud seletada fotomaailma külgi ja tahke ja nurki ja värki. Kuulan, proovin, jajah, oot, kuidas see käiski, aa, nojah. Ma olen püüdnud! Ausalt. Asjast, mis mind tegelikult absoluutselt ei huvita. Vahetult enne Londoni reisi tuli Alar ja tegi mingi kontrolli, et nii, kui oled väljas siis iso see ja kui toas siis see ja ma-ei-tea mis asjad veel. Noh, et Londonis saaks ikka häid pilte teha. Autoga ei saa ju teha, eksole, eiei. Ok, see selleks. Londonis siis pildistan seal, ühte- ja teistpidi, juhe jumala koos, keegi kaaslastest ka aidata ei oska, tegin ikka autoga ka, mis seal salata. Fucking emotsioonid ja asjad kõik möödas enne, kui ma selle fucking ISO paika saan ju!! Aga ei, ma ikka üritan...