Otse põhisisu juurde

Happiness is not a destination, it is a way of life.

Ma olen suurema osa oma elust kulgenud. Uskunud, et juhtub see, mis juhtuma peab. Uskunud, et .... ma ei teagi, mida ma uskunud olen. Mul ei ole andeid, minust ei saa pärast fotoaparaadi ostu staarfotograafi, ma ei oska lihtsast kleidist teha paari võttega erilist asja, mul on ausalt öeldes probleeme enda meikimisegagi :D Aga kõigile ei antagi. Kas ma selle pärast olen õnnetu, kui mu käest küsitakse, et mis su hobid on ja ma ei oska vastata? Ei ole. Mul ei ole hobisid. Minu hobiks on mu töö ja mulle meeldib nii. Minu hobiks on mu mees, mu lapsed ja klaas vahuveini :P :D Mu hobiks on sõbrannaga pläkutamine või söögitegemine. Mu hobiks on ka kodus vaikne kulgemine. Lihtsalt. Niisama. Ja ma ei tunne ennast isegi halvasti mitte, kui ma olen terve päeva maha molutanud, sest see on hetkel mu selle hetke sooviks ja vajaduseks ja seda ma siis ka teen. Miks ma sellest kirjutan? Mul oli üle mitme aasta 1,5 nädalat masendust. Miks suvi ei tule, miks lapsed jonnivad, miks ma tahaks süüa 1kg torti korraga ära ja ei suuda piiduda killuga, miks ma reageerisin situatsioonile nii halvasti, miks ma praegu seda ütlesin, miks kõik mulle närvidele käib jne jne. Täna rääkisin kõigest sõbrannale ja nii hea oli rääkida. Koguda mõtted, rääkida kuulajale ja sellega seos kuidugi omale kõik selgeks mõelda. Ma ei tea, mis see oli, see sai selgeks. Millal see jälle tuleb, ei tea, aga loodan, et mitte. Või kui ta tuleb, siis mingu ruttu. Elu ei ole ideaalne, kui oleks, oleks igav. Elu on mõnus, täpselt selline nagu iga inimene selle ise teeb. Vahel on elu lill või siis nagu sitt, et kogu aeg perses (pardon my french), aga sellest ei tohiks kohkuda, igas halvas on midagi head ja vastupidi, pärast mõõna tuleb tõus ja pill tuleb pika ilu peale nagunii. Aga nii on. Ja ma tahan, et ka minu lapsed saaksid sellest aru ja näeksid, milline elu tegelikult on, mitte nii, et kuvad neile pildi ette õnnest, armastusest ja ideaalsest maailmast. Ma tahan, et nad saavad aru, et elu ei ole sihtkohta jõudmiseks, elu on elamiseks. Ja kui kellelegi ei meeldi, siis so what!

Aitäh kuulamast :)

EDIT: Üks teeseldud nägu tüdimusest siia ka :)


Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Britt Samoson 2 - work and shop

Britist ma juba korra olen siin kirjutanud, kas ma juba ütlesin, et mulle niiiii meeldib ta! Mulle meeldib ta ise, mulle meeldivad ta mõtted ja mulle meeldib, kuidas ta joonistab. Kui eelmisel korral kutsusin mina Nefi Britti kuulama, siis sel korral Kutsus Nef mind Britti workshop -ile. Ütlesin kohe JAH! Kuigi ei oska ma joonistada ega ole kunstiinimene. Britt korraldab nädalavahetustel oma Tatari tänava pisikeses stuudios töötubasid sõpradele/tuttavatele/armastajatele, kellele iganes! Osa saab võtta alates kümnendast eluaastast ja osalema on kutsutud kõik, ka need, kes pole elus pintslit käes hoidnud. Ega ma arvanud, et ma sealt omale midagi seinalepanemiseks teen, lootsin veeta toreda laupäeva mõnusate inimestega ja siis midagi nokitseda ka. Aga võta näpust! Lõpptulemusega jäin nii rahule, et raamisin ära ja panen seina ka! Kõigepealt pandi meile ette suuuuur paber ja igaüks tegi esimesed pintslitõmbed oma mõttelisele osale. Mina alustasin musta ringiga, millest hiljem sai so...

Itaalia

Itaalia, mu arm. Miks armastatakse Itaaliat? See söök, need linnad, need inimesed, oijah, see riik on tõesti taevas maa peal. Ma polnud seal kunagi käinud, aga teadsin juba ette, et mulle seal meeldib. Mul oli kunagi itaallasest töökaaslane ja iga kord, kui ta ütles pronto, siis ma naeratasin, tahaks ka seda keelt osata. Alaril vist oli juba küllalt sellest, et ma kogu aeg ütlesin, kuula, vaata ja siis imiteerisin kätega rääkimist :D See on nagu omaette maailm. Nii mõnus! Kui ma nüüd midagi soovitan, siis on see just Itaaliasse minek! Ja nüüd, kui Ryanair tuli oma lendudega, siis oli see ideaalne võimalus minekuks, lennupiletid on ikka väga soodsa hinnaga, meie piletid kokku olid 190 eurot, oleks saanud veel 30 eurot soodsamalt, aga tahtsime lennukisse käed taskus minna ja panime oma 8kg koti cargosse :) Nii, et kui te järgmisel kuul ei ole Itaalias, siis süüdistage iseennast :P Kogu teekond oli meil selline: Bergamo-Lazise-Monte Baldo-Verona-Venezia-Monza-Como-Bellago-Lugano-Var...

Dubai

Ma proovin koolivaheaegadel alati vaba olla, kas võtan siis puhkust või küsin päevi vabaks, aga 2018a "suusavaheajal" ma ei teinud kumbagi. Rosteringil olid aga omad plaanid ja nii nad tegid mulle graafiku nii, et mul olid vabad päevad: veebruari lõpus 4 vaba ja märtsi alguses 3 vaba. Ja kuna nii ilusti koolivaheajal need päevad, siis mõtlesin, et peame ikka lastega kuskile minema. Tahtin sooja ja esimene mõte oli kohe Dubai. Kahjuks Alaril ei olnud võimalik vabaks võtta ja siis ma uurisin oma tuttavatelt, et kes, kas ja kuhu plaanib minna. Ja täiesti müstilisel moel olid Monikal juba Dubai piletid ostetud ning seda mitu kuud ette. Olime oma reisiplaanidega ainult kaks päeva nihkes. Aga super! Mina üldse tüdrukutele ei ütelnudki, et Monika koos oma tütre ja minu tüdrukute suure sõbrannaga ka samal ajal seal on. Teeme üllatuse! Minu viimane tööpäev oli hommikulend 24. veebruaril. Plaan oli nii, et Alar toob mulle lapsed lennujaama ja siis sealt otse sõidame meie Dubaisse ja ...