Mul graafikus 9 vaba päeva, oooo, nagu puhkus! Esimesel päeval läksime kohe tüdrukutega maale, vanaema ootab, kassid ootavad, koer ootab, meie ootame ka, et kõiki näeks! Reedel olime niisama, sõime ploome, oksad on nii täis, et vajuvad looka, sõime õunu, neid on ka mega palju ja kõik mahlased ja maitsvad.
Laupäeval tegi mu vend ettepaneku, et lähme metsa! Muidugi läheme! Sõitsime autoga kohale ja mets punetas pohladest, mustikaid leidsime veel ka, seeni ei olnud. Siis plaan sõita Kurgjale C.R Jacobsoni majamuuseumisse. Jõuame kohale ja autosid nii palju, ei saanudki kohe aru, mis toimub, kas asi on suletud grupile või mis, küsime siis ja tuli välja, et Kurgja Talupäevad seal toimumas. Hehee! Paitasime lehmasid, päris mõnusa ammuutamise osaliseks saime ka, Maia hoidis kõrvu kinni ja oli natuke ehmunud, ei tundnud vist ära varem raamatust kuuldud häält :D :D Jäneseid paitasime, emis oli seal ka kõht muruni, kanad, kuked, haned, kalkunid, no kõiksugu loomi. Hobusega käisime sõitmas, sõime isetehtud vahvleid, soolaube, jõime koduõlut :D Viimast küll lapsed ei saanud :) Siis pidasime veel pikniku ka maha, vennanaine oli kõik ette valmistanud. Aga asi ei lõppenud seal, vennal olid õnged ka veel autosse pandud, lähme kalale! Õnneks näkkas kähku ja lastel oli rõõmu palju! Ajasid ämbris kala taga ja varsti näkkas teine ja kolmaski :) Oli mõnus!
Metsas kurtis Hundu kõrvavalu, mis seal valutab, ei tea. Kui aus olla, siis ega ma sellele eriti tähelepanu pööranud, õhtul aga tuli juba nutt, et kõrv valutab ja valus on. Sõitsime siis Viljandisse EMOsse, Hundu juba nuttis lohutamatult. Kõrvad aga punased ei olnud ja ei teagi, mis seal täpselt valu tegi, saime valuvaigistit ja maale tagasi. Esmaspäeval perearstile.
Pühapäeva hommik algas vanaema pannkookide ja maapiimaga! Pärast seda hakkasin hambaid pesema ja umbes minuti pärast tuli Maia kiunudes, et tahan vett juua. Vaatan, et mis valge sodi tal suus on. Viskan pilgu tuppa ja näen vanaema rohtusid linikul ja sain kohe aru, et ta on rohtusid söönud!!! Sülita, kraabin, kraabin, pesen, sülita! Mitu sa sõid, palju sa sõid?! Vaatan lauale, seal oli veel üks lärakas näritud tablette maha sülitatud :S :S :S Karjun, et mis tabletid need sul on, vanaema vastab, et ei tea. Mis tähendab, et ei tea, mis tabletid need on? Helistan kiirabisse, loen nime ette, kiirabi saadetakse välja. Verd vedeldavad tabletid. Südame kujuga, saate aru!? Nagu kommid!! Hjertemagnyl 75 nimeks ja nägid välja sellised:
Täiesti debiilne asi! Kiirabi tuli ja vaatasid Maia üle, proovisid ise tablette, et need ikkagi kibedad ja vast ei söönud ühtegi sisse, lihtsalt näris ja need said ka välja sülitatud ja kui sõigi ühe, siis tervele lapsele ei tee midagi. Monitooring ja kui midagi on, siis uuesti helistada. See on kui vana probleem, et lapsed söövad tablette, need tuleb ära panna! Vanaema veel viitab, et laps on liiga uudishimulik ja milline laps sedasi teeb jne. Ma vihastasin. KÕIK lapsed teevad seda, milline vanaema jätab tabletid vedelema! Oijah, draama missugune. Naljakas oli veel see, et kui arstid uksest välja saatsime, siis järsku olid need tabletid kadunud, mina uurin, et kus on, mitu korda pidin küsima, siis Maia tõi need peidust välja, et pani ära :D :D :D Eks tema sai ka nüüd oma õppetunni. Kõik saime.
Aga maal oli mõnus, tabletidraamast hoolimata :) Lapsed vajusid igal õhtul unne nagu notid ja mina ka juba kl 22 magasin :) Ilus on ikka Eestimaa, värviline, värske, puhas ja oma.
Laupäeval tegi mu vend ettepaneku, et lähme metsa! Muidugi läheme! Sõitsime autoga kohale ja mets punetas pohladest, mustikaid leidsime veel ka, seeni ei olnud. Siis plaan sõita Kurgjale C.R Jacobsoni majamuuseumisse. Jõuame kohale ja autosid nii palju, ei saanudki kohe aru, mis toimub, kas asi on suletud grupile või mis, küsime siis ja tuli välja, et Kurgja Talupäevad seal toimumas. Hehee! Paitasime lehmasid, päris mõnusa ammuutamise osaliseks saime ka, Maia hoidis kõrvu kinni ja oli natuke ehmunud, ei tundnud vist ära varem raamatust kuuldud häält :D :D Jäneseid paitasime, emis oli seal ka kõht muruni, kanad, kuked, haned, kalkunid, no kõiksugu loomi. Hobusega käisime sõitmas, sõime isetehtud vahvleid, soolaube, jõime koduõlut :D Viimast küll lapsed ei saanud :) Siis pidasime veel pikniku ka maha, vennanaine oli kõik ette valmistanud. Aga asi ei lõppenud seal, vennal olid õnged ka veel autosse pandud, lähme kalale! Õnneks näkkas kähku ja lastel oli rõõmu palju! Ajasid ämbris kala taga ja varsti näkkas teine ja kolmaski :) Oli mõnus!
Metsas kurtis Hundu kõrvavalu, mis seal valutab, ei tea. Kui aus olla, siis ega ma sellele eriti tähelepanu pööranud, õhtul aga tuli juba nutt, et kõrv valutab ja valus on. Sõitsime siis Viljandisse EMOsse, Hundu juba nuttis lohutamatult. Kõrvad aga punased ei olnud ja ei teagi, mis seal täpselt valu tegi, saime valuvaigistit ja maale tagasi. Esmaspäeval perearstile.
Pühapäeva hommik algas vanaema pannkookide ja maapiimaga! Pärast seda hakkasin hambaid pesema ja umbes minuti pärast tuli Maia kiunudes, et tahan vett juua. Vaatan, et mis valge sodi tal suus on. Viskan pilgu tuppa ja näen vanaema rohtusid linikul ja sain kohe aru, et ta on rohtusid söönud!!! Sülita, kraabin, kraabin, pesen, sülita! Mitu sa sõid, palju sa sõid?! Vaatan lauale, seal oli veel üks lärakas näritud tablette maha sülitatud :S :S :S Karjun, et mis tabletid need sul on, vanaema vastab, et ei tea. Mis tähendab, et ei tea, mis tabletid need on? Helistan kiirabisse, loen nime ette, kiirabi saadetakse välja. Verd vedeldavad tabletid. Südame kujuga, saate aru!? Nagu kommid!! Hjertemagnyl 75 nimeks ja nägid välja sellised:
Täiesti debiilne asi! Kiirabi tuli ja vaatasid Maia üle, proovisid ise tablette, et need ikkagi kibedad ja vast ei söönud ühtegi sisse, lihtsalt näris ja need said ka välja sülitatud ja kui sõigi ühe, siis tervele lapsele ei tee midagi. Monitooring ja kui midagi on, siis uuesti helistada. See on kui vana probleem, et lapsed söövad tablette, need tuleb ära panna! Vanaema veel viitab, et laps on liiga uudishimulik ja milline laps sedasi teeb jne. Ma vihastasin. KÕIK lapsed teevad seda, milline vanaema jätab tabletid vedelema! Oijah, draama missugune. Naljakas oli veel see, et kui arstid uksest välja saatsime, siis järsku olid need tabletid kadunud, mina uurin, et kus on, mitu korda pidin küsima, siis Maia tõi need peidust välja, et pani ära :D :D :D Eks tema sai ka nüüd oma õppetunni. Kõik saime.
Aga maal oli mõnus, tabletidraamast hoolimata :) Lapsed vajusid igal õhtul unne nagu notid ja mina ka juba kl 22 magasin :) Ilus on ikka Eestimaa, värviline, värske, puhas ja oma.
Kommentaarid
Postita kommentaar