Alar sai aasta vahepeal vanemaks, nagu ikka, on meie peres sünnipäevanädalad ja iga päev on pidupäev. Mulle nii meeldib nii! Aga samas hakkab mulle tunduma, et lastes tekitab see hoopis segadust, kui ema mitu hommikut järjest kamandab lapsed sünnipäevalaulu laulma ja siis kinke ka saab kogu aeg. Lisaks, sel aastal me vist kolm õhtut järjest jõime alkoholi :D Tavaliselt ikka sellist asja ei ole, kui, siis minu sünnipäevanädalal :P Aga selle laste segadusega seoses, nad näiteks tulid nädal varem Alarit isadepäeval õnnitlema. Pühapäeva hommik ja magamistoa uks lükatakse kinni, vaikselt tegutsetakse teises toas ja siis millalgi tulid muside ja kallide ja joonistatud kaartidega meile voodisse ja soovisid head isadepäeva. Lambist. No ja siis meie ka lambist, läksime kinno ja tähistasime isadepäeva nädal varem. Õigel päeval poleks kuskile nagunii trügima mahtunud :) Pealegi, emadepäeva ju ka tähistasime sel aastal nädal varem :D Kingitustest siis nii palju, et Alar sai hästi palju igasugu joonistusi tüdrukutelt ja siis veel uue ergonoomilise padja, uue rahakoti, sokke, shampanjat ja peakingituseks uhke tööriistakohvri. Viimase valis ja tassis koju ise, see nii raske, et mina poleks küll jõudnud sellega koju tulla :D Õige päeva suutsin ma muidugi restoranis ära rikkuda. Sain oma uue graafiku kätte no ja siis oli tuju null ja pisarad ja vaikus ja nutt ja viha. Palju õnne! Sellist graafikut annab tahta, aga mis ma ikka sellest "pisiasjast" räägin. Kaks eelnevat detsembrit ongi liiga ilusad olnud, jõulud kodus, nüüd siis istun valves päevadel, kus lende isegi ei ole mitte. Aga no koju ka ei saa tulla, sest lennukid ei lenda ja laev ka ei sõida ja tule kasvõi läbi Venemaa. Ah, ükski aasta enam ei mõtle tööd teha jõulude ajal, valve ei ole töö ja parem tellin vabaks omale need päevad. Ülejäänud kuu on ka muidugi "mega" graafik. Ajeee!
Meil siin kodu kõrval avati uus Selver, see on küll üks tore asi. Ma olen seal küll ainult ühe korra käinud, aga tundub, et kõik on olemas ja nüüd on elu ikka väga ilus. Totaalne feil on muidugi see, et seal ei ole SEB sularahaautomaati. Pole võimalik lihtsalt, mulle SEB muidu väga meeldib, et see sularahaautomaatide kriis, mis nad nüüd loonud on, on masendav. Muidu oli "koduautomaat" Ülemiste keskuse juures, raha saab igal ajal kätte, peaukse kõrval kohe ideaalne asukoht. Nii, see pandi kinni. Siis teine väga hea koht, kus ma vahel raha võtsin, no näiteks teel kosmeetikusse, oli Liivalaias seal Pärli poe vastas oleva maja all. Samuti autoga kohe treppi ja saab raha. Selle, et sealt enam raha ei saa avastasin ma ka muidugi väga hästi. Panin Alari tööle maha, kiirelt raha võtma peatan auto kinni ja suundun automaadi poole. Vaatan, et oh, mismoodi ma nüüd vale maja ees auto kinni pidasin. Vaatan ühele ja siis teisele poole ja hakkan juba oma kaines mõistuses kahtlema, et kas siin üldse on olnud mingit automaati, sest mingit jälge sellest maha ei olnud jäänud. Helistasin Alarile ja siis tuli välja, et jah, sinna ehitati uued klaasaknad asemele :D Ei ole lihtsalt automaate! Korra ma olen Stockmanni selle pärast isegi parkinud, et raha saaks, 0,5€ vaesem ja 3 min hiljem, oli õnneks raha olemas. Ja ma olin ikka päris kindel, et tuleb automaat, aga näe, ei tulnud.
Üks väga suur asi on meil lastega olnud, nimelt, nad olid kahekesi kodus ja pidid ise magama ka õhtul jääma. No mis sa hädaga teed, ema ja isa tahavad vahel kinos näiteks käia. See ajalooline päev oli 10. november. Kl 20 läksime kodust ära ja tulime südaöösel. Kui magama oli vaja minna, siis helistasime, et nüüd oleks vaja hakata hambaid pesema. Sellest üksiolemisest olen ma tegelikult ammu tahtnud kirjutada, et kunagi nad saaks lugeda, kui väga nad tahavad üksinda kodus olla. Mina mäletan ikka oma lapsepõlvest, et ma ei tahtnud üksinda olla, alati ootasin, et ema tuleks koju või vend või keegi. Aga nagu nõukaaja lapsed ikka, siis veetsin ma palju aeg üksinda. No ja meie lapsed on ka varem üksinda olnud, kui me näiteks poes käime või siis Maia tahab üksinda kodus olla laupäeviti, kui Hundu käib raskeid harjutusi balletis tegemas. Ütleb kohe, et mina tahan üksinda koju jääda ja nii jääb ka. Pahandust on väga vähe tehtud. Ok, see üks kord, kui olid tuulerõuged ja siis briljantrohelisega siin nalja tehti, see on vist ainuke kord. Korra oli kuivainesahtlist ka tornaado üle käinud. Millega nad siis tegelevad? Maia mängib üksinda ja siis vaatab Jänku Jussi. Meiega koos ta ka kogu aeg on pigem eraklik. Jänku Jussi kordab kaasa ja "õpib". Hundu tuleb pigem kaasa, aga kui õde on kodus, siis ta ikkagi tahab temaga olla. ja kui me selle ettepaneku neile tegime, et ema ja isa jätavad teid üksinda, siis pigem kahtles Maia, Hundu oli, et jah, me tahame olla ja siis veenis Maiat ka. Ja kui me vaikselt sättisime minema, siis Hundu tuli juba ütlema, et te võite minna. Mis seal siis ikka. Süüa oskavad nad kapist võtta ja juua saab kraanist. Ühel päeval teatas siis Hundu, et tema tahab lasteaiast ise minna balletti. Oioioi, vot seda on isegi meie jaoks liiga palju. Kust selline mõte? Tahab minna trammiga KESKLINNA ja sealt jalgsi. VIIEaastane. Tallinnas! Kottpimedas. Ei, ei, ei. Aga mida siis ikkagi teha, kui tema tahab? Ronin trammi tagauksest sisse ja valvan? Luban minna üksinda? Mul vajub juba ainuüksi mõttest süda saapasäärde. Äkki siis laupäeva päeval, kui on valge, saab proovida näiteks ühe peatuse üksinda sõita. No ma ei tea! Ma kardan nii väga, kuidas tema ei karda, kuidas?! Vot sellised tüdrukud siis meil. Nuta või naera.
Novembris peame me ka oma suhte tähtpäeva, sel aastal sai siis 14 aastat täis ja hakkab jooskma 15. aasta. No veel ei ole poolt oma elu koos Alariga olnud, aga tunne on küll selline. Mõnus on. Me sobime nii hästi kokku. Täna läheme kinno. Ja homme pidi Alar mind kuskile pubisse viima, nagu 10 aastat tagasi :) Ootan väga!
Meil siin kodu kõrval avati uus Selver, see on küll üks tore asi. Ma olen seal küll ainult ühe korra käinud, aga tundub, et kõik on olemas ja nüüd on elu ikka väga ilus. Totaalne feil on muidugi see, et seal ei ole SEB sularahaautomaati. Pole võimalik lihtsalt, mulle SEB muidu väga meeldib, et see sularahaautomaatide kriis, mis nad nüüd loonud on, on masendav. Muidu oli "koduautomaat" Ülemiste keskuse juures, raha saab igal ajal kätte, peaukse kõrval kohe ideaalne asukoht. Nii, see pandi kinni. Siis teine väga hea koht, kus ma vahel raha võtsin, no näiteks teel kosmeetikusse, oli Liivalaias seal Pärli poe vastas oleva maja all. Samuti autoga kohe treppi ja saab raha. Selle, et sealt enam raha ei saa avastasin ma ka muidugi väga hästi. Panin Alari tööle maha, kiirelt raha võtma peatan auto kinni ja suundun automaadi poole. Vaatan, et oh, mismoodi ma nüüd vale maja ees auto kinni pidasin. Vaatan ühele ja siis teisele poole ja hakkan juba oma kaines mõistuses kahtlema, et kas siin üldse on olnud mingit automaati, sest mingit jälge sellest maha ei olnud jäänud. Helistasin Alarile ja siis tuli välja, et jah, sinna ehitati uued klaasaknad asemele :D Ei ole lihtsalt automaate! Korra ma olen Stockmanni selle pärast isegi parkinud, et raha saaks, 0,5€ vaesem ja 3 min hiljem, oli õnneks raha olemas. Ja ma olin ikka päris kindel, et tuleb automaat, aga näe, ei tulnud.
Üks väga suur asi on meil lastega olnud, nimelt, nad olid kahekesi kodus ja pidid ise magama ka õhtul jääma. No mis sa hädaga teed, ema ja isa tahavad vahel kinos näiteks käia. See ajalooline päev oli 10. november. Kl 20 läksime kodust ära ja tulime südaöösel. Kui magama oli vaja minna, siis helistasime, et nüüd oleks vaja hakata hambaid pesema. Sellest üksiolemisest olen ma tegelikult ammu tahtnud kirjutada, et kunagi nad saaks lugeda, kui väga nad tahavad üksinda kodus olla. Mina mäletan ikka oma lapsepõlvest, et ma ei tahtnud üksinda olla, alati ootasin, et ema tuleks koju või vend või keegi. Aga nagu nõukaaja lapsed ikka, siis veetsin ma palju aeg üksinda. No ja meie lapsed on ka varem üksinda olnud, kui me näiteks poes käime või siis Maia tahab üksinda kodus olla laupäeviti, kui Hundu käib raskeid harjutusi balletis tegemas. Ütleb kohe, et mina tahan üksinda koju jääda ja nii jääb ka. Pahandust on väga vähe tehtud. Ok, see üks kord, kui olid tuulerõuged ja siis briljantrohelisega siin nalja tehti, see on vist ainuke kord. Korra oli kuivainesahtlist ka tornaado üle käinud. Millega nad siis tegelevad? Maia mängib üksinda ja siis vaatab Jänku Jussi. Meiega koos ta ka kogu aeg on pigem eraklik. Jänku Jussi kordab kaasa ja "õpib". Hundu tuleb pigem kaasa, aga kui õde on kodus, siis ta ikkagi tahab temaga olla. ja kui me selle ettepaneku neile tegime, et ema ja isa jätavad teid üksinda, siis pigem kahtles Maia, Hundu oli, et jah, me tahame olla ja siis veenis Maiat ka. Ja kui me vaikselt sättisime minema, siis Hundu tuli juba ütlema, et te võite minna. Mis seal siis ikka. Süüa oskavad nad kapist võtta ja juua saab kraanist. Ühel päeval teatas siis Hundu, et tema tahab lasteaiast ise minna balletti. Oioioi, vot seda on isegi meie jaoks liiga palju. Kust selline mõte? Tahab minna trammiga KESKLINNA ja sealt jalgsi. VIIEaastane. Tallinnas! Kottpimedas. Ei, ei, ei. Aga mida siis ikkagi teha, kui tema tahab? Ronin trammi tagauksest sisse ja valvan? Luban minna üksinda? Mul vajub juba ainuüksi mõttest süda saapasäärde. Äkki siis laupäeva päeval, kui on valge, saab proovida näiteks ühe peatuse üksinda sõita. No ma ei tea! Ma kardan nii väga, kuidas tema ei karda, kuidas?! Vot sellised tüdrukud siis meil. Nuta või naera.
Novembris peame me ka oma suhte tähtpäeva, sel aastal sai siis 14 aastat täis ja hakkab jooskma 15. aasta. No veel ei ole poolt oma elu koos Alariga olnud, aga tunne on küll selline. Mõnus on. Me sobime nii hästi kokku. Täna läheme kinno. Ja homme pidi Alar mind kuskile pubisse viima, nagu 10 aastat tagasi :) Ootan väga!
Kommentaarid
Postita kommentaar