Eile käisime tüdrukutega teatris, Von Krahlis. Kui kõik ausalt ära rääkida, siis ei tuleks ma selle pealegi, et lastega Von Krahli minna. See on koht, kus minu teatrielamised on olnud üllatavad, ehmatavad, shokeerivad, paukuvad, prõntsatavad, rõkkavad, mitte kunagi lähemal lavale, kui kolmas rida, aga siiski meeldivad :) Lapsi ma sinna ei viiks, vähemalt mitte nende esimeseks teatrikülastuseks. Aga siis see sõbranna, tema tegi ettepaneku, et läheks vaatama tükki, mis sobib 7-77a, nimeks Von Krahli Muinasjutud. Nii vanadele, Hundu veel, aga Maia, kuidas tema oleks, äkki kardab, igasugu mõtteid käis peast läbi, aga samas, mis seal ikka ja palju ma sõbrannaga ikka kokku olen saanud, lähme muidugi!
Kohale jõudes olid lapsed natuke elevuses, Maia küsis, et kas see on kino, ei ole, teater on! Läksime ülesse saali ja valisime omale kohad, Hundu oli minu kõrval, Maia aga läks kohe julgelt sõbranna 4a poja kõrvale istuma. Hundu küsis veel, et kas tuled kustuvad ära ja kes see naabrionu on, viimasele küsimusele ei osanud vastata :) Ja siis kustusid tuled ja esimene mürgel toimuski pimedas. Hundu ütles, et tema ei karda, Maia ei teinud piuksugi. Kui valgus põlema läks, siis hakkas laval kohe kiire tegevus ja lastel on seal ikka väga palju asju, mida märgata. Kõik on vahelduv ja kiire ja tõeliselt põnev. Hundu peitis mitmel korral oma kõrvad ja silmad ja pea, Maia aga, tema elas nii kaasa, kui ei millelegi muule!! Kogu aeg jälgis huviga, mis laval toimub, naeris, plaksutas, kilkas! Milline teatrisõber! Aga kellele siis ei meeldiks, kui laval on elav tuli, välk ja pauk ja loomad ja vihm!? Päris vihm! Ja lombid, kuhu ema lubab pärast etendust minna plädistama. Muusika ja tants, kõik oli väga lahe! Arvestades loomulikult oma lapse iseloomu ja huve, soovitan seda kõigile, ka kolme-aastastele! Meie Maia oli ehe näide, et just sellisele vanusele on asi kõige huvitavam. Ja ärge siis unustage, et esimesse ritta ei soovita istuda ;)
Pärast veel väike söök ja jook kohvikus ja siis koju. Küll see uni tuli alles kiirelt!
Kohale jõudes olid lapsed natuke elevuses, Maia küsis, et kas see on kino, ei ole, teater on! Läksime ülesse saali ja valisime omale kohad, Hundu oli minu kõrval, Maia aga läks kohe julgelt sõbranna 4a poja kõrvale istuma. Hundu küsis veel, et kas tuled kustuvad ära ja kes see naabrionu on, viimasele küsimusele ei osanud vastata :) Ja siis kustusid tuled ja esimene mürgel toimuski pimedas. Hundu ütles, et tema ei karda, Maia ei teinud piuksugi. Kui valgus põlema läks, siis hakkas laval kohe kiire tegevus ja lastel on seal ikka väga palju asju, mida märgata. Kõik on vahelduv ja kiire ja tõeliselt põnev. Hundu peitis mitmel korral oma kõrvad ja silmad ja pea, Maia aga, tema elas nii kaasa, kui ei millelegi muule!! Kogu aeg jälgis huviga, mis laval toimub, naeris, plaksutas, kilkas! Milline teatrisõber! Aga kellele siis ei meeldiks, kui laval on elav tuli, välk ja pauk ja loomad ja vihm!? Päris vihm! Ja lombid, kuhu ema lubab pärast etendust minna plädistama. Muusika ja tants, kõik oli väga lahe! Arvestades loomulikult oma lapse iseloomu ja huve, soovitan seda kõigile, ka kolme-aastastele! Meie Maia oli ehe näide, et just sellisele vanusele on asi kõige huvitavam. Ja ärge siis unustage, et esimesse ritta ei soovita istuda ;)
Pärast veel väike söök ja jook kohvikus ja siis koju. Küll see uni tuli alles kiirelt!
Kommentaarid
Postita kommentaar