Lennusaatjate töö pidi olema üks stressirohkemaid maailmas. Üldiselt mu stressitaluvus on väga suur ja tunnen, et töö pigem selline mõnus ja sujuv, väikeste hüpetega, mis nagu teevadki elu huvitavamaks. Enamus ajast siiski kõik "graafikus", "manuaalis", "turvaline" ja "kogetud".
Mul olid kaks mõnusat tööpäeva ees, kõige mõnusam see, et olin oma hea sõbrannaga, no ja siis see oli ka mõnus, et esimesel päeval nagu ei pidanudki tööd tegema, päev pidi lõppema lõunast. Meil oli kinoplaan ja shopping, Tai restoran ja niisama chill.
Hommik algab kl 0430 äratusega, püsti, riidesse, 0510 bussile. Crew tuppa jõudes tundub, et tuleb kiire ja mõnus päev, Hel-Oulu-Hel-Oulu. Kolm jalga, kl 1110 on päev läbi :) Esimene jalg oligi väga kerge ja kiire. Enne lahkumist Oulust ütles mulle gate agent et kl 11 hakkab lennujaamas tööseisak 1h, et ta ei teagi, kuidas me sealt minema saame. Mina muigan, et me jääme Oulu, aga kuidas järgmine meeskond minema saab, seda ei tea, jah :) Annan kõigile teada, et selline lugu käimas ja teeme kiirelt ja Helsinkis turvavöid ei rista ja kohe kiirelt minema. Lennul juhtub veel selline asi, et ma panin müügimasinad kinni, nagu tavaliselt, köögiinimene oli mulle unustanud öelda, et meil on multy-catering. Aga mis seal ikka, elavad üle inimesed selle 50min :) Maandume ja vaatan kella, et oh, aega on lahedalt, oleme 10min eduajas ka. Rahvas kõik lennukist väljas ning tormame kabiini, järsku aga tagant keegi ütleb, et kuulge, üks mees veel lennukis. Jõuame kõik sinna ja mees nagu joobes. Ei saa püstigi toolist. Mina ütlen, et uksest sisse sellises joobest meest ei tulnud, tüdrukud ütlevad, et keegi talle alkoholi lennul ka ei müünud. Arutame seal, et mis toimub, kuidas ta nii täis on, aga vaikselt hakkab juba sõbrannal mure tekkima, et kuulge, äkki tal ikka midagi tõsisemat viga ja ma peas mõtlen, et jah, segane jutt ja nagu joobesolek on ju insuldi üks tunnuseid. Üks küsib, et kas te olete alkoholi tarbinud, jah, on. Siis ma kohe mõtlen, et ei, joobes siis ikka asi, mitte tervisehädas, aga sõbranna küsib ikka veel, et äkki tal midagi viga. Ja siis kaotab mees teadvuse ja kukub toolileenile kokku, ripub käed ühel, jalad teisel pool. Nii, siiski on mingi tervisehäda!!! Tõmban mehe püsti, tüdrukud aitavad pikali panna, hüüan veel, et too hapnikumaskid kapist, jooksen kokpiti suunas, ütlen neile, et kiirabi on vaja ja helistan värvasse, et meil meedikuid vaja. Tagasitulles haaran kaasa hapniku. Tüdrukud ise juba toonud hapnikupudeli tagant, mees õiges asendis, hingamisteed lahti. Siis ta kaotas teadvuse teist korda, üks keerab hapnikku lahti, üks ühedandab, kolmas annab hapnikku, mina jooksin südame starterit tooma, ühendan ära, siis vähemalt lisaseade, et pulssi kontrollida. Parameedikud jõudsid ka kohale ja võtsid asja üle. Saime kiita, et olime tublid. Jah, ma tean. Ma olin nii uhke nende kolme inimese üle! Nii tublid kõik, keegi ei flippinud ära ega nutnud vms. Sellest ka tegelikult ei ole midagi, kui keegi nutab, inimesed võtavad erinevalt kriisiolukordi, aga meil sujus tõesti kõik nii hästi, kui uhke, oi, kui uhke ma olin! Mõnus tunne on, kui sa tead, et meeskond on tasemel, eriti seda just kriisiolukorras.
Olusse jõudes olime kõik väsinud ja kapten tegi meile kõigile klaasi veini välja :) Pärast seda veini ei viitsinudki midagi muud teha, kino jäi ära ja shopping ka :D Järgmisel päeval ju charter Rhodosele.
Jõuame lennukisse ja loeme toite üle, puudu on!! Puudu on 10 lastetoitu ja 14 tavatoitu, õigemini, toidud on, aga ei ole neid karpe, kus on cutlery, juust, magustoit, salat jne. Ja seda Oulus, kus ei ole mitte kuskilt midagi juurde ka tellida. Mul ei ole veel ühelgi charteril sellist probleemi olnud ja tuli teha kiired otsused. Ma mõtlesin kahte varianti, rohkem hommikul kl 05 ei tulnud pähe :D :D Teeme nii, et rahvas peale ja minema ning õhus ütleme, et kahjuks on toite ainult lastele ja võtame vihahoo vastu ning kirjutavad kaebused ja saavad raha tagasi. Teine variant oli mul see, et lasen handlingul kirjutada toidutsekid ja ostaad kiirelt kaasa lennujaama kohvikust. Käiku läks variant 2 ja tuli leida 24 vabatahtlikku, kes on nõus toidutalongiga ja ostavad omale lennujaamast süüa kaasa. Inimesed leitud ja lõpuks oli hilinemist 30min. Aga kuna estimated lennuaeg oli 4h ja tegelik 3,5h, siis jõudsime sinna õigeaegselt. Rahvas oli kõik rahul ka ja mitte üht probleemi kellelgi ei olnud. Kui me toidukärudega kokku saime keskel, siis oli kaks toitu ikkagi puudu, mees ja naine, mõlemal kripmsus näod peas, ühel käed rinnal risti. Neile tegime eraldi äriklassi kandikud :) Crew mahlad ja magustoidud ja võileivad, nemad jäid veel eriti rahule :) Nüüd oli mul endal aeg uhkust tunda. Kiirelt tehtud õige otsus. Pärast pidin siiski kaptenile aru andma, et miks ikkagi tuli see 30min hilinemist ja mida ma oleks saanud teisiti teha. Ma saan aru, et tema eesmärk on ajast kinni pidada, aga minu eesmärk on rahva rahulolu. Kõige rohkem ma loodan muidugi, et catering saab korda selle asja, et kui midagi laetakse, siis loetakse need kasvõi 10 korda üle, aga selline pull tuleb lõpetada.
Pärast seda päeva oli meil jäänud veel kojutulek, huh, kapsad, mis kapsad, aga kl 0030 ma koju oma voodisse maandusin, oleks ma seda veel teadnud, et järgmisel korral ootas mind prantslaste ATC streik, oleks vist rohkemgi maganud vabadel päevadel, aga no ette ei saa ju magada :P
Life of a flight attendant :)
Mul olid kaks mõnusat tööpäeva ees, kõige mõnusam see, et olin oma hea sõbrannaga, no ja siis see oli ka mõnus, et esimesel päeval nagu ei pidanudki tööd tegema, päev pidi lõppema lõunast. Meil oli kinoplaan ja shopping, Tai restoran ja niisama chill.
Hommik algab kl 0430 äratusega, püsti, riidesse, 0510 bussile. Crew tuppa jõudes tundub, et tuleb kiire ja mõnus päev, Hel-Oulu-Hel-Oulu. Kolm jalga, kl 1110 on päev läbi :) Esimene jalg oligi väga kerge ja kiire. Enne lahkumist Oulust ütles mulle gate agent et kl 11 hakkab lennujaamas tööseisak 1h, et ta ei teagi, kuidas me sealt minema saame. Mina muigan, et me jääme Oulu, aga kuidas järgmine meeskond minema saab, seda ei tea, jah :) Annan kõigile teada, et selline lugu käimas ja teeme kiirelt ja Helsinkis turvavöid ei rista ja kohe kiirelt minema. Lennul juhtub veel selline asi, et ma panin müügimasinad kinni, nagu tavaliselt, köögiinimene oli mulle unustanud öelda, et meil on multy-catering. Aga mis seal ikka, elavad üle inimesed selle 50min :) Maandume ja vaatan kella, et oh, aega on lahedalt, oleme 10min eduajas ka. Rahvas kõik lennukist väljas ning tormame kabiini, järsku aga tagant keegi ütleb, et kuulge, üks mees veel lennukis. Jõuame kõik sinna ja mees nagu joobes. Ei saa püstigi toolist. Mina ütlen, et uksest sisse sellises joobest meest ei tulnud, tüdrukud ütlevad, et keegi talle alkoholi lennul ka ei müünud. Arutame seal, et mis toimub, kuidas ta nii täis on, aga vaikselt hakkab juba sõbrannal mure tekkima, et kuulge, äkki tal ikka midagi tõsisemat viga ja ma peas mõtlen, et jah, segane jutt ja nagu joobesolek on ju insuldi üks tunnuseid. Üks küsib, et kas te olete alkoholi tarbinud, jah, on. Siis ma kohe mõtlen, et ei, joobes siis ikka asi, mitte tervisehädas, aga sõbranna küsib ikka veel, et äkki tal midagi viga. Ja siis kaotab mees teadvuse ja kukub toolileenile kokku, ripub käed ühel, jalad teisel pool. Nii, siiski on mingi tervisehäda!!! Tõmban mehe püsti, tüdrukud aitavad pikali panna, hüüan veel, et too hapnikumaskid kapist, jooksen kokpiti suunas, ütlen neile, et kiirabi on vaja ja helistan värvasse, et meil meedikuid vaja. Tagasitulles haaran kaasa hapniku. Tüdrukud ise juba toonud hapnikupudeli tagant, mees õiges asendis, hingamisteed lahti. Siis ta kaotas teadvuse teist korda, üks keerab hapnikku lahti, üks ühedandab, kolmas annab hapnikku, mina jooksin südame starterit tooma, ühendan ära, siis vähemalt lisaseade, et pulssi kontrollida. Parameedikud jõudsid ka kohale ja võtsid asja üle. Saime kiita, et olime tublid. Jah, ma tean. Ma olin nii uhke nende kolme inimese üle! Nii tublid kõik, keegi ei flippinud ära ega nutnud vms. Sellest ka tegelikult ei ole midagi, kui keegi nutab, inimesed võtavad erinevalt kriisiolukordi, aga meil sujus tõesti kõik nii hästi, kui uhke, oi, kui uhke ma olin! Mõnus tunne on, kui sa tead, et meeskond on tasemel, eriti seda just kriisiolukorras.
Olusse jõudes olime kõik väsinud ja kapten tegi meile kõigile klaasi veini välja :) Pärast seda veini ei viitsinudki midagi muud teha, kino jäi ära ja shopping ka :D Järgmisel päeval ju charter Rhodosele.
Jõuame lennukisse ja loeme toite üle, puudu on!! Puudu on 10 lastetoitu ja 14 tavatoitu, õigemini, toidud on, aga ei ole neid karpe, kus on cutlery, juust, magustoit, salat jne. Ja seda Oulus, kus ei ole mitte kuskilt midagi juurde ka tellida. Mul ei ole veel ühelgi charteril sellist probleemi olnud ja tuli teha kiired otsused. Ma mõtlesin kahte varianti, rohkem hommikul kl 05 ei tulnud pähe :D :D Teeme nii, et rahvas peale ja minema ning õhus ütleme, et kahjuks on toite ainult lastele ja võtame vihahoo vastu ning kirjutavad kaebused ja saavad raha tagasi. Teine variant oli mul see, et lasen handlingul kirjutada toidutsekid ja ostaad kiirelt kaasa lennujaama kohvikust. Käiku läks variant 2 ja tuli leida 24 vabatahtlikku, kes on nõus toidutalongiga ja ostavad omale lennujaamast süüa kaasa. Inimesed leitud ja lõpuks oli hilinemist 30min. Aga kuna estimated lennuaeg oli 4h ja tegelik 3,5h, siis jõudsime sinna õigeaegselt. Rahvas oli kõik rahul ka ja mitte üht probleemi kellelgi ei olnud. Kui me toidukärudega kokku saime keskel, siis oli kaks toitu ikkagi puudu, mees ja naine, mõlemal kripmsus näod peas, ühel käed rinnal risti. Neile tegime eraldi äriklassi kandikud :) Crew mahlad ja magustoidud ja võileivad, nemad jäid veel eriti rahule :) Nüüd oli mul endal aeg uhkust tunda. Kiirelt tehtud õige otsus. Pärast pidin siiski kaptenile aru andma, et miks ikkagi tuli see 30min hilinemist ja mida ma oleks saanud teisiti teha. Ma saan aru, et tema eesmärk on ajast kinni pidada, aga minu eesmärk on rahva rahulolu. Kõige rohkem ma loodan muidugi, et catering saab korda selle asja, et kui midagi laetakse, siis loetakse need kasvõi 10 korda üle, aga selline pull tuleb lõpetada.
Pärast seda päeva oli meil jäänud veel kojutulek, huh, kapsad, mis kapsad, aga kl 0030 ma koju oma voodisse maandusin, oleks ma seda veel teadnud, et järgmisel korral ootas mind prantslaste ATC streik, oleks vist rohkemgi maganud vabadel päevadel, aga no ette ei saa ju magada :P
Life of a flight attendant :)
Kommentaarid
Postita kommentaar