Mina olen kasvanud peres, kus ei mu isal ega emal olnud autojuhilube ja nii me siis käisime kõik oma käigud busside ja rongidega. Rong oli mu kõige lemmikum, sellega sai lemmikkohtadesse nagu Tallinn ja Viljandi, eriti läks korda reis siis, kui pool aega sain pea aknast väljas olla. Buss eriti ei meeldinud, mäletan ennast paar korda seal isegi oksendamas. Kui tuli aeg teha mul endal autojuhilube, olin nimekirjas esimene, hinges olen ma tegelikult ikkagi autoinimene. Autoga õpetas mind sõitma vend, tal oli automaatkastiga auto ja mis see siis ei ole seal sellega ringi vurada. Sõita sain ainult maal, külavaheteedel, sest lube ei olnud. Esimesel päris sõidutunnil pandi mind auto rooli, et nii, sõida. Misasja, ma ei tea, kuidas sõitagi, mis see sidur teeb, ok gaas ja pidur olid loogilisemad :D Aga kõik tuli kuidagi loomulikult, ma ju räägin, et ma olen autoinimene :)
Lisaks olen olnud terve elu inimene, kellele mersu võtmed baariletil ei avalda absoluutselt mingit muljet. Ilusad autod mulle muidugi väga meeldivad, aga ilusad autod on mega kallid ja need, mis meeldivad, nende jaoks ei ole kunagi raha olnud. Memmepojad, kes elavad Mustamäel ja kelle akna all on viimase aasta väljalaskega auto, on erilised "lemmikud" mul. Räägin omast kogemusest, et need, kellel on vaja mingit huippu kallist autot, neil on kuskil vajaka, kas siis peas või püksis või kus iganes. Meil kõigil on probleemid, ma tean, ma tean. Ka minul, et ma üldse nii inimestest arvan, aga no kogemused näitavad :)
Kui Alar mind meie ühele esimestest kohtingutest viis, siis tuli ta mulle valge mossega järgi, laenas vennalt. Nii armas oli see. Ta oleks mõnelt sõbralt kindlasti ka Datsuni saanud laenata, aga näe, tuli Moskvichiga. Alar on inimene, kellele autod ei mängi üldse erilist rolli. Tema on terve elu oodanud kiirronge või rööbasbusse ja kõiki neid muid huvitavaid ühistranpordivahendeid. Kui me aastaid tagasi Londonis käisime, siis üks väga oluline asi oli päevatripp Pariisi teha, sõita EuroStariga. Mis mul selle vastu saab olla, no hind inimese kohta oli natuke silmipööritav, aga elamuste pärast me siin ilmas ju elamegi, mitte asjade. Tema käiks tegelikult kõige parema meelega jalgsi tööl või rattaga. Kunagi, kui me elasime TTÜ ühikas, käis ta näiteks rulluiskudega Kesklinna tööle. Sõitis kohale, dush, tööle ja õhtul koju. Mina võtsin aga trolli ja kirusin, et ah, tahaks autot. Aga pikapeale hakkad ju ise ka muutuma inimese, kellega sa koos elad, sarnaseks. Ostad ratta ja tunned mõnu kõrvus vuhisevast tuulest. Kõige tobedam on aga see, et neid mõnusõite on väga vähe siin Eesti kliimas, sellepärast on ikkagi auto hädavajalik, eriti lastega. Minu arvamus. Ma isegi ei kujuta ette, mis kellast kodust startima peab, et lastega aeda jõuda ja sealt edasi normaalseks ajaks tööle. Aga Alari jaoks on see jälle normaalne.
Meil on olnud kolm autot: esimene oli ostes 11a vana Maza 626 (siiani parim auto, mis olnud), siis oli meil poest ostetud Citroen C4
ja nüüd on meil 15a vana Volvo S70. Väga hea auto on. Sõbranna ütleb, et see auto ei sobi mulle. Mis mõttes ei sobi, ideaalselt sobib ju!? Auto on tarbeese, kui kallis ja uus ta siis peab nüüd olema, et sobiks? Kui masin on mugav ja hea ja sõidab, siis millest me räägime. Autole ei kulu meie peres raha, nii võib küll öelda. Ja ma ütlen käsi südamel, et mulle meeldib see vana Volvo. Meil on seal lastele telekad sees ja Parroti hands free süsteem ja kõik toredad lisad ka, mis sel ajal üldse võimalikud olid. Ja siis talvel, kukkus ühe söögikoha varikatus meie auto kapoti peale, lugu ületas isegi uudistekünnise, kajastasid lehed ja TV. Huvist klõpsasin ka paaril kommentaaril, mis seal lehtedes oli. Ja mis ma loen, "hea, et autoromust lahti sai" ja "vaatasin ka pilte, aga ühtegi autot seal küll ei näinud" jne :D WTF nagu! Mulle läks see ikka täiega hinge, sõimasin siin kodus, et kuradi ahvid ja elagu enda elu ja see autosid mittenägijga on nagunii mingi miinimumpalgaga rott kuskil Lasnamäel. Alar ütleb rahulikult, et las mölisevad, sõidan, millega tahan. Prrrrrrr! Muidugi, Eesti on ju riik, kus kõik peab olema naabrist parem ja vaata seda ja mõtle ometi ja blabla ja blabla. Kõik teavad alati paremini, kuidas elada tuleb. Mida iganes. Ja päevad lähevad ja ma ikka viskan nalja selle üle, et ah, meie auto ei olegi auto siin Eesti standardite järgi. Ei, ikkagi täiega käib närvidele, ju mul siis ikka sees midagi on kriipimas, et meil vana auto on või ei kannata ma kriitikat vms. Pool aastat on möödas ja nüüd oleme sealmaal, et hakkame uut autot ostma. Sellist, millist tahaks, seda ei raatsi osta, täiesti debiilne on kulutada autole poole korteri raha, vähemalt ei mahu see MULLE pähe. Aga need odavamad on ka ju vanad ja pole seda ja teist ja kolmandat. Ja Alaril on sellised väga kindlad kriteeriumid ja nõudmised, et mis peab olema ja mis ei pea, minule meeldiks, kui on nahksisu, automaatkäigukast ja siis rohkem nagu ei olegi vaja :D :D :D
Neljapäeval lähen ühe autoga proovisõitu tegema. Oi, mulle meeldib see, meeldib väga. Alar ütleb, et ma olen raha peale kuri. Ma ei tea. Ma olen ju siiani suutnud nii elada, et ma ei ole kunagi ühtegi liisingut, laenu, järelmaksu või otsekorraldust maksnud. Kui mul ei ole kohe raha, et asi välja osta, siis järelikult ei ole mul seda vaja ka. Arvutid ja kõik muud asjad oleme kohe välja ostnud. Korterilaenu maksab Alar ja vanasti maksis Citroeni liisingut ka tema, nüüd aga võtaks auto liisingusse mina. Aaa, ok, õppelaen oli mul ka, aga ma ei ole seda kunagi maksnud, olin akadeemisel ja siis tulid juba lapsed riburadapidi ja siis maksin kõik korraga ära, igakuist maksmist ei ole olnud. Vastik asi ju :D Iga kuu läheb raha maha nii, et ma ei saa seda kontrollida, põhimõtteliselt saan iga kuu vähem palka. Ma saan sellest üle, ma tean, lihtsalt liiga hea on elada nii, et sa pangale midagi võlgu ei ole. No vaatame, mis saab. Neljapäeval teen ettekande :)
Lisaks olen olnud terve elu inimene, kellele mersu võtmed baariletil ei avalda absoluutselt mingit muljet. Ilusad autod mulle muidugi väga meeldivad, aga ilusad autod on mega kallid ja need, mis meeldivad, nende jaoks ei ole kunagi raha olnud. Memmepojad, kes elavad Mustamäel ja kelle akna all on viimase aasta väljalaskega auto, on erilised "lemmikud" mul. Räägin omast kogemusest, et need, kellel on vaja mingit huippu kallist autot, neil on kuskil vajaka, kas siis peas või püksis või kus iganes. Meil kõigil on probleemid, ma tean, ma tean. Ka minul, et ma üldse nii inimestest arvan, aga no kogemused näitavad :)
Kui Alar mind meie ühele esimestest kohtingutest viis, siis tuli ta mulle valge mossega järgi, laenas vennalt. Nii armas oli see. Ta oleks mõnelt sõbralt kindlasti ka Datsuni saanud laenata, aga näe, tuli Moskvichiga. Alar on inimene, kellele autod ei mängi üldse erilist rolli. Tema on terve elu oodanud kiirronge või rööbasbusse ja kõiki neid muid huvitavaid ühistranpordivahendeid. Kui me aastaid tagasi Londonis käisime, siis üks väga oluline asi oli päevatripp Pariisi teha, sõita EuroStariga. Mis mul selle vastu saab olla, no hind inimese kohta oli natuke silmipööritav, aga elamuste pärast me siin ilmas ju elamegi, mitte asjade. Tema käiks tegelikult kõige parema meelega jalgsi tööl või rattaga. Kunagi, kui me elasime TTÜ ühikas, käis ta näiteks rulluiskudega Kesklinna tööle. Sõitis kohale, dush, tööle ja õhtul koju. Mina võtsin aga trolli ja kirusin, et ah, tahaks autot. Aga pikapeale hakkad ju ise ka muutuma inimese, kellega sa koos elad, sarnaseks. Ostad ratta ja tunned mõnu kõrvus vuhisevast tuulest. Kõige tobedam on aga see, et neid mõnusõite on väga vähe siin Eesti kliimas, sellepärast on ikkagi auto hädavajalik, eriti lastega. Minu arvamus. Ma isegi ei kujuta ette, mis kellast kodust startima peab, et lastega aeda jõuda ja sealt edasi normaalseks ajaks tööle. Aga Alari jaoks on see jälle normaalne.
Meil on olnud kolm autot: esimene oli ostes 11a vana Maza 626 (siiani parim auto, mis olnud), siis oli meil poest ostetud Citroen C4
ja nüüd on meil 15a vana Volvo S70. Väga hea auto on. Sõbranna ütleb, et see auto ei sobi mulle. Mis mõttes ei sobi, ideaalselt sobib ju!? Auto on tarbeese, kui kallis ja uus ta siis peab nüüd olema, et sobiks? Kui masin on mugav ja hea ja sõidab, siis millest me räägime. Autole ei kulu meie peres raha, nii võib küll öelda. Ja ma ütlen käsi südamel, et mulle meeldib see vana Volvo. Meil on seal lastele telekad sees ja Parroti hands free süsteem ja kõik toredad lisad ka, mis sel ajal üldse võimalikud olid. Ja siis talvel, kukkus ühe söögikoha varikatus meie auto kapoti peale, lugu ületas isegi uudistekünnise, kajastasid lehed ja TV. Huvist klõpsasin ka paaril kommentaaril, mis seal lehtedes oli. Ja mis ma loen, "hea, et autoromust lahti sai" ja "vaatasin ka pilte, aga ühtegi autot seal küll ei näinud" jne :D WTF nagu! Mulle läks see ikka täiega hinge, sõimasin siin kodus, et kuradi ahvid ja elagu enda elu ja see autosid mittenägijga on nagunii mingi miinimumpalgaga rott kuskil Lasnamäel. Alar ütleb rahulikult, et las mölisevad, sõidan, millega tahan. Prrrrrrr! Muidugi, Eesti on ju riik, kus kõik peab olema naabrist parem ja vaata seda ja mõtle ometi ja blabla ja blabla. Kõik teavad alati paremini, kuidas elada tuleb. Mida iganes. Ja päevad lähevad ja ma ikka viskan nalja selle üle, et ah, meie auto ei olegi auto siin Eesti standardite järgi. Ei, ikkagi täiega käib närvidele, ju mul siis ikka sees midagi on kriipimas, et meil vana auto on või ei kannata ma kriitikat vms. Pool aastat on möödas ja nüüd oleme sealmaal, et hakkame uut autot ostma. Sellist, millist tahaks, seda ei raatsi osta, täiesti debiilne on kulutada autole poole korteri raha, vähemalt ei mahu see MULLE pähe. Aga need odavamad on ka ju vanad ja pole seda ja teist ja kolmandat. Ja Alaril on sellised väga kindlad kriteeriumid ja nõudmised, et mis peab olema ja mis ei pea, minule meeldiks, kui on nahksisu, automaatkäigukast ja siis rohkem nagu ei olegi vaja :D :D :D
Neljapäeval lähen ühe autoga proovisõitu tegema. Oi, mulle meeldib see, meeldib väga. Alar ütleb, et ma olen raha peale kuri. Ma ei tea. Ma olen ju siiani suutnud nii elada, et ma ei ole kunagi ühtegi liisingut, laenu, järelmaksu või otsekorraldust maksnud. Kui mul ei ole kohe raha, et asi välja osta, siis järelikult ei ole mul seda vaja ka. Arvutid ja kõik muud asjad oleme kohe välja ostnud. Korterilaenu maksab Alar ja vanasti maksis Citroeni liisingut ka tema, nüüd aga võtaks auto liisingusse mina. Aaa, ok, õppelaen oli mul ka, aga ma ei ole seda kunagi maksnud, olin akadeemisel ja siis tulid juba lapsed riburadapidi ja siis maksin kõik korraga ära, igakuist maksmist ei ole olnud. Vastik asi ju :D Iga kuu läheb raha maha nii, et ma ei saa seda kontrollida, põhimõtteliselt saan iga kuu vähem palka. Ma saan sellest üle, ma tean, lihtsalt liiga hea on elada nii, et sa pangale midagi võlgu ei ole. No vaatame, mis saab. Neljapäeval teen ettekande :)
Kommentaarid
Postita kommentaar