Raharöövlist taksojuhist lahti saanuna, läksime Air Canada lennuga Vancouverisse. Jõuame lennujaama, kassa pole veel lahti, ok, tehti 5min hiljem, Newarki lennujaam on tühi :) Etteruttavalt olgu öeldud, et lennujaamadesse ei pea minema kolm tundi varem! Kõikides lennujaamades, kus käisime, saime 30min või vähemaga turvast läbi ja siis istusime lennujaamas ülejäänud kaks tundi! Jah, ka LAX (LosAngeles) lennujaamas on asjad lihtsalt nii hästi organiseeritud, et kolmetunnine ajavaru ei ole tõesti vajalik. Aga ma siis ostsin Vancouveri lendu oodates USA klatsiajakirju ja oma suuri lemmikuid, maapähklivõi-shokolaadi topsikesi, Reese'seid ja krõbistasime neid. Esimene ost üldse NY-s olid ka peanutbutter kommid :) Ma pole vist kunagi nii palju maapähklivõid söönud, kui selle kahe nädala jooksul, ükski päev ei möödunud ilma Reese'seta. Ma olen blogis nendest oma lemmikutest varem ka kirjutanud, aga parimat maiust minu jaoks maailmas ei ole :)
Usa reis, aga miks Vancouver? Tegelikult oli asi selles, et kui me reisi plaanisime, siis Alar tahtsis minna ka Seattlesse no ja mina siis hõiskan, et Vancouver on sinna nii lähedal ja Vancouveris elab mu paralleelklassiõde! Pole umebs 20a teineteist näinud, aga kuna meil lapsed väga lähestikku sündinud, siis meie lapsed meid 5a tagasi kuidagi kokku tõid ja oleme interneti teel suhelnud temaga. No ja siis võtsin julguse rindu ja küsisin, et kuule, mis sa arvad, kui me tuleme külla ja meeldivaks üllatuseks ütleski Dagne, et tere tulemast :)
Ja nii me siis sõitsimegi sinna. Kui hingematvalt kaunis koht! Nii värkse õhk, kevad, kirsid õitsevad, mäetipud on lumised, vesi on tumesinine, Dagne räägib aktsendiga :) Nii armas! Sama armas oli see, kui Dagne poeg rääkis eestikeelseid sõnu, no niiii armas lihtsalt :) Esimene peatus oli kodu, meie kodutänav:
Kellelgi on väga hea maitse, kes seal majas elab, väga sarnane minu maitsega :) Ma seda juba ütlesin Dagnele endale ka, et kõik on väga kena, aga topelt ei kärise. Külalistetoas oli nii suur voodi, et me põhimõtteliselt ei suutnud Alariga teineteist sealt üles leida :D Kodus me magame tänapäevamõistes väga kitsas voodis, aga siis olemegi teineteisele lähemal :) Kotid mahapandud, läksime kohe sõitu, sõitsime Granville Islandile. See selline vana tööstuslinnak, kus praegu lasuvad poed, toiduturg ja on lihtsalt selline meelelahutuskeskus.
Vaade saarelt Vancouveri kesklinnale:
Seal sain kohe kiire õpptunni kanadalaste jootrahakultuurist. Igal pool tuleb jootraha jätta, seal on lausa süsteem, et kui näiteks maksad kaardiga, siis enne, kui saad maksma hakata, on küsimus, et palju jootraha jätad :S Ma siis seal mõtlen krt, no ok, et jätan 15%, toksin sisse, krt 15CAD tuli krt, no cancel, nüüd tühistasin kogu kaardimakse, krt. APUA! Teenindaja ütleb nipsakalt, et kui te ei soovi jätta, siis vajutage lihtsalt ok. Ah, käige kuu peale oma jootrahaga, ma ostan letist asju, mille eest sa jootraha tahad?! No ei meeldi mulle need süsteemid. Ma jätan jootraha alati hea meelega, aga teenuse eest, mis on hea, mitte nii, et pakid mulle kala kotti ja tahad jootraha. Mille eest?! Et sa oma tööd teed? No selleks on sul töötasu, aitäh küsimast.
Sealt suundusime koju ostetud värske kraamiga, et süüa teha ja niisama lobiseda ja seltskonda nautida. Ja nii see päev läbi saigi.
Järgmisel päeval oli plaan Whistlerisse sõita. See olümpialinnake asub umbes 125km kaugusel Vancouverist ja sinnasõit on kogemus omaette. Teed, mis Vancouverist Whistlerisse läheb, kutsutakse Sea to Sky Highway, no ikka imeliselt kaunid on need vaated seal. Ma lihtsalt vaatasin ja vaatasin ja nautisin seda tunnet, mis mul sees oli, rahu.
Dagne oli meile laenanud oma autot, bussiga oleks ka sinna saanud, aga auto andis vaba graafiku ja sõidutrajektoori. Parkimised olid seal hästi organiseeritud ja maksta sai kaardiga, 8CAD terveks päevaks. Päike paistis eredalt ja kevadiselt kuumalt, sooja oli 10C.
Tabloo näitas, et mäe otsas on -7C. Ma olen tennistega! Aga no läheme ikka mäe otsa ka, selleks me ju tulime! Pilet Peak to Peak gondlisõidule maksis 49CAD pluss maks, jajah, seda ma olen kogu aeg unustanud kirjutada, et pluss maks, NY ka, igal pool ikka 8% (osariigiti erinev %) maksu otsa hindadele.
Gondlisõit ise oli 4,4km pikk, tee Whistlerist Blackcomb-i mäe tippu. Ja siis tagasi ka, sest meil ei olnud suuski, et mäest alla lastes tagasi tulla!
Üldiselt olime me seal nagu mingid võõrkehad, sest kõik teised sõitjad olid suusatajad, kostüümid seljas ja suusad näppus. Austraallasi oli palju, ei teagi, miks, ju siis see on neile üks lähimaid kohtasid, kus suusatada (hehe). Tekkis endal ka tunne, et kus on mu suusapüksid ja mäesuusad, tahaks ka alla lasta, nii ilusad pikad laskumised. Väga lahe oli veel vaadata suusakooli lapsi, kes samamoodi nendest suurtest mägedest seal alla tuhisesid, miks neid lahe oli vaadata? Iga grupp oli kuidagi maskeeritud, kellel olid õhupallid kiivri küljes, kellel maskid, kellel värvilsed topsid no ja nad on ju niiiii pisikesed. Tegin ühest grupist pilti ka.
Aga siin siis mina, mulle hullult meeldib see pilt, lumi, päike, ilus Kanada lipp.
No ja need vaated!!
Üks vahepeatustest, väiksemad suusatajad alustasid just sellelt kõrguselt, igas vahepunktis olid tualetid ja söögikohad.
Mingist hetkest hakkasid mul varbad hullult külmetama. Me oleme talves! Ölgu veel öeldud, et selle reisiga käisime läbi kõik neli aasta-aega, NY nägime sügist ja praegu jõudsime talve, kaks ülejäänud sesooni ootasid meid veel ees ;)
Kolmas päev oli tutvumine Vancouveriga meie giidi, Dagne, juhendusel. Olümpiatuli siin, näe, meie tegime natuke nalja :)
Siin kujud teevad minu ümber nalja :)
Vancouveris nägime pesuehtsaid trollibusse ka, nagu kodus!
Kui Whistlerisse sõitsime, siis kuulsime raadiost, et Starbucksis nüüd brand new maple syrup Macchiato müügil, mina kohe, et peame proovima! Me juba NYst alustasime oma erinevate Macchiatode proovimist ja alati sai nalja, kuidas nad mu nime kirjutavad topsile. NY nimevariantidest kahjuks pilte ei ole, aga Kanadas nad kirjutavad mu nime nii:
Jook maitses hea, vahtrasiirup kohvi sees on tõeliselt maitsev!
Lisaks käisime 4D kinos, kui seda nii võib nimetada. Fly Over Canada. Kui ma praegu sellele mõtlen, tuleb kananahk ihule, see oli väga hästi tehtud film. Oligi tunne, et sa päriselt lendad üle, tundsid vett, tuult, lavendlilõhna. Seest võttis õõsnaks. Kui lähete Vancouverisse, siis see on must see film, koduleht. Hind 20CAD. Siin väike teaser, aga no seal liikuvatel toolidel olles, kõik tundus ajule väga reaalne, eriti nende lõhna- ja tundeefektidega, kogu asi oli filmitud, nagu ise oled see helikopter :)
Paari poodi astusime ka sisse ja avastasin enda jaoks Roots Canada poe :) Ostsin kohe kaks paari dressipükse ja 4 kuud hiljem ütlen, et ost oli hea! Väga meeldivad, kui hea materjal, kui kvaliteetsed. Natuke nalja saab nendega ka, sest ühele püksipaarile on tagumikule suurelt kirjutatud ROOTS, no ja meil on üks kapten nimega ROOST ja siis mind noritakse, et kuule, sul kapten Roost tagumiku peal :D Roost on hea kapten küll ja Roots hea spordiriiete firma :) Koduleht
Veel jalutasime Stanley pargis ringi, näe, cherry blossom:
Ilus, ilus, ilus! Õhtu lõpetasime ühes restorains ja tol õhtul nägime Dagne abikaasat alles esimest korda :D Ja tuli välja, et jälle kuidagi väga meie inimene, aga no ega Dagnel ei saagi keegi orbik kõrval olla :D Igatahes, hiljem me maandusime koju ja varajasest magamaminekust sai lõpuks 3h ööund, sest lihtsalt nii lõbus oli ja kuidagi ei raatsinud magama minna.
Aitäh, Dagne ja Dennis, te olete super! Tahaks veel külla tulla või koos kuskile reisida või no see ei ole aksepteeritav, kui me nüüd järgmised 20a jälle ei näe!! Kallistan kõvasti!
Usa reis, aga miks Vancouver? Tegelikult oli asi selles, et kui me reisi plaanisime, siis Alar tahtsis minna ka Seattlesse no ja mina siis hõiskan, et Vancouver on sinna nii lähedal ja Vancouveris elab mu paralleelklassiõde! Pole umebs 20a teineteist näinud, aga kuna meil lapsed väga lähestikku sündinud, siis meie lapsed meid 5a tagasi kuidagi kokku tõid ja oleme interneti teel suhelnud temaga. No ja siis võtsin julguse rindu ja küsisin, et kuule, mis sa arvad, kui me tuleme külla ja meeldivaks üllatuseks ütleski Dagne, et tere tulemast :)
Ja nii me siis sõitsimegi sinna. Kui hingematvalt kaunis koht! Nii värkse õhk, kevad, kirsid õitsevad, mäetipud on lumised, vesi on tumesinine, Dagne räägib aktsendiga :) Nii armas! Sama armas oli see, kui Dagne poeg rääkis eestikeelseid sõnu, no niiii armas lihtsalt :) Esimene peatus oli kodu, meie kodutänav:
Kellelgi on väga hea maitse, kes seal majas elab, väga sarnane minu maitsega :) Ma seda juba ütlesin Dagnele endale ka, et kõik on väga kena, aga topelt ei kärise. Külalistetoas oli nii suur voodi, et me põhimõtteliselt ei suutnud Alariga teineteist sealt üles leida :D Kodus me magame tänapäevamõistes väga kitsas voodis, aga siis olemegi teineteisele lähemal :) Kotid mahapandud, läksime kohe sõitu, sõitsime Granville Islandile. See selline vana tööstuslinnak, kus praegu lasuvad poed, toiduturg ja on lihtsalt selline meelelahutuskeskus.
Vaade saarelt Vancouveri kesklinnale:
Seal sain kohe kiire õpptunni kanadalaste jootrahakultuurist. Igal pool tuleb jootraha jätta, seal on lausa süsteem, et kui näiteks maksad kaardiga, siis enne, kui saad maksma hakata, on küsimus, et palju jootraha jätad :S Ma siis seal mõtlen krt, no ok, et jätan 15%, toksin sisse, krt 15CAD tuli krt, no cancel, nüüd tühistasin kogu kaardimakse, krt. APUA! Teenindaja ütleb nipsakalt, et kui te ei soovi jätta, siis vajutage lihtsalt ok. Ah, käige kuu peale oma jootrahaga, ma ostan letist asju, mille eest sa jootraha tahad?! No ei meeldi mulle need süsteemid. Ma jätan jootraha alati hea meelega, aga teenuse eest, mis on hea, mitte nii, et pakid mulle kala kotti ja tahad jootraha. Mille eest?! Et sa oma tööd teed? No selleks on sul töötasu, aitäh küsimast.
Sealt suundusime koju ostetud värske kraamiga, et süüa teha ja niisama lobiseda ja seltskonda nautida. Ja nii see päev läbi saigi.
Järgmisel päeval oli plaan Whistlerisse sõita. See olümpialinnake asub umbes 125km kaugusel Vancouverist ja sinnasõit on kogemus omaette. Teed, mis Vancouverist Whistlerisse läheb, kutsutakse Sea to Sky Highway, no ikka imeliselt kaunid on need vaated seal. Ma lihtsalt vaatasin ja vaatasin ja nautisin seda tunnet, mis mul sees oli, rahu.
Dagne oli meile laenanud oma autot, bussiga oleks ka sinna saanud, aga auto andis vaba graafiku ja sõidutrajektoori. Parkimised olid seal hästi organiseeritud ja maksta sai kaardiga, 8CAD terveks päevaks. Päike paistis eredalt ja kevadiselt kuumalt, sooja oli 10C.
Tabloo näitas, et mäe otsas on -7C. Ma olen tennistega! Aga no läheme ikka mäe otsa ka, selleks me ju tulime! Pilet Peak to Peak gondlisõidule maksis 49CAD pluss maks, jajah, seda ma olen kogu aeg unustanud kirjutada, et pluss maks, NY ka, igal pool ikka 8% (osariigiti erinev %) maksu otsa hindadele.
Gondlisõit ise oli 4,4km pikk, tee Whistlerist Blackcomb-i mäe tippu. Ja siis tagasi ka, sest meil ei olnud suuski, et mäest alla lastes tagasi tulla!
Üldiselt olime me seal nagu mingid võõrkehad, sest kõik teised sõitjad olid suusatajad, kostüümid seljas ja suusad näppus. Austraallasi oli palju, ei teagi, miks, ju siis see on neile üks lähimaid kohtasid, kus suusatada (hehe). Tekkis endal ka tunne, et kus on mu suusapüksid ja mäesuusad, tahaks ka alla lasta, nii ilusad pikad laskumised. Väga lahe oli veel vaadata suusakooli lapsi, kes samamoodi nendest suurtest mägedest seal alla tuhisesid, miks neid lahe oli vaadata? Iga grupp oli kuidagi maskeeritud, kellel olid õhupallid kiivri küljes, kellel maskid, kellel värvilsed topsid no ja nad on ju niiiii pisikesed. Tegin ühest grupist pilti ka.
Aga siin siis mina, mulle hullult meeldib see pilt, lumi, päike, ilus Kanada lipp.
Üks vahepeatustest, väiksemad suusatajad alustasid just sellelt kõrguselt, igas vahepunktis olid tualetid ja söögikohad.
Mingist hetkest hakkasid mul varbad hullult külmetama. Me oleme talves! Ölgu veel öeldud, et selle reisiga käisime läbi kõik neli aasta-aega, NY nägime sügist ja praegu jõudsime talve, kaks ülejäänud sesooni ootasid meid veel ees ;)
Kolmas päev oli tutvumine Vancouveriga meie giidi, Dagne, juhendusel. Olümpiatuli siin, näe, meie tegime natuke nalja :)
Kui Whistlerisse sõitsime, siis kuulsime raadiost, et Starbucksis nüüd brand new maple syrup Macchiato müügil, mina kohe, et peame proovima! Me juba NYst alustasime oma erinevate Macchiatode proovimist ja alati sai nalja, kuidas nad mu nime kirjutavad topsile. NY nimevariantidest kahjuks pilte ei ole, aga Kanadas nad kirjutavad mu nime nii:
Jook maitses hea, vahtrasiirup kohvi sees on tõeliselt maitsev!
Lisaks käisime 4D kinos, kui seda nii võib nimetada. Fly Over Canada. Kui ma praegu sellele mõtlen, tuleb kananahk ihule, see oli väga hästi tehtud film. Oligi tunne, et sa päriselt lendad üle, tundsid vett, tuult, lavendlilõhna. Seest võttis õõsnaks. Kui lähete Vancouverisse, siis see on must see film, koduleht. Hind 20CAD. Siin väike teaser, aga no seal liikuvatel toolidel olles, kõik tundus ajule väga reaalne, eriti nende lõhna- ja tundeefektidega, kogu asi oli filmitud, nagu ise oled see helikopter :)
Paari poodi astusime ka sisse ja avastasin enda jaoks Roots Canada poe :) Ostsin kohe kaks paari dressipükse ja 4 kuud hiljem ütlen, et ost oli hea! Väga meeldivad, kui hea materjal, kui kvaliteetsed. Natuke nalja saab nendega ka, sest ühele püksipaarile on tagumikule suurelt kirjutatud ROOTS, no ja meil on üks kapten nimega ROOST ja siis mind noritakse, et kuule, sul kapten Roost tagumiku peal :D Roost on hea kapten küll ja Roots hea spordiriiete firma :) Koduleht
Veel jalutasime Stanley pargis ringi, näe, cherry blossom:
Ilus, ilus, ilus! Õhtu lõpetasime ühes restorains ja tol õhtul nägime Dagne abikaasat alles esimest korda :D Ja tuli välja, et jälle kuidagi väga meie inimene, aga no ega Dagnel ei saagi keegi orbik kõrval olla :D Igatahes, hiljem me maandusime koju ja varajasest magamaminekust sai lõpuks 3h ööund, sest lihtsalt nii lõbus oli ja kuidagi ei raatsinud magama minna.
Aitäh, Dagne ja Dennis, te olete super! Tahaks veel külla tulla või koos kuskile reisida või no see ei ole aksepteeritav, kui me nüüd järgmised 20a jälle ei näe!! Kallistan kõvasti!
Jôudsin ikka ära oddata selle postituse :D
VastaKustutaMul on väga hea meel et teile meeldis! Ja muidugi olete ikka alati tagasi oodatud, palju asju veel nägemata / tegemata.
Aga kui enne ei näe siis ülejärgmisel suvel kindlasti!
Eesti on ikka konnatiik.... Kas Silja jõudis kohe pärast teid sinna? :D
VastaKustutaPeaaegu pärast meid, jah :)
VastaKustuta